Reheahi
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2026) |
Reheahi ehk kerisahi oli kuni 19. sajandi lõpuni Eesti aladel levinud peamise elamutüübi rehielamu küttekeha[1], mis algselt koosnes koldest ja kerisest. Reheahju kasutati mõnikord ka eraldi hoones vilja kuivatamiseks, sarnased olid ka saunade kerisahjud. Reheahju ehk kerisahju eelis avatud koldega võrreldes on et ahju peal olevad kerisekivid takistavad sädemete laialilendamist, ning samuti akumuleerivad soojust, küttes ruumi ka siis kui ahju ei köeta. Vanim kerisahi on leitud Soomest, mis pärineb vanemast rauaajast, Lätist on leitud kerisahi, mis pärineb keskmisest rauaajast. Eestist on leitud kerisahjusid, mis pärinevad aastast 700 või 800.[2] Soomes nimetatakse sellist ahju kiuas.
Reheahi ehk kerisahi paiknes algselt üheruumilises suitsutoas, mis on oma arenguloos jõudnud kolme ruumini: rehetuba, rehealune ja kamber. Reheahi paiknes alati rehetoas, mis oli väga pikka aega ainus köetav ruum hoones. Eesti piirialadel on levinud naaberrahvaste mõjutustega setude, rannarootslaste ja rannaelamud ning neis olevad kerisahjud on samuti piirkonniti äratuntavate erinevustega. Kesk-Eestis ja Lääne-Eestis on levinud klassikalised kerisahjud, Lõuna-Eestis, Saaremaal ja Muhu saarel umbahjud ning Loode- ja Põhja-Eestis turvapostiga ehk puidust tugiraamiga reheahjud. Umbahjud võisid olla kas lõõridega või lõõrideta, kerisega või ilma.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Reheahju eelkäija on lahtistest kividest laotud kolle, mille loomisaeg ulatub rauaaega. Lahtiseid koldeid kasutati viikingite majades ja vanades šoti "mustades majades", mõnes kuni väga hiljutise ajani. Reheahju kujunemine toimus arvatavasti mitte varem kui 1. aastatuhande algul. Toitu valmistati lahtisel tuleasemel ehk leel ning tänini on väga paljud säilinud reheahjud koos lahtise tuleaseme ehk leega.
Korstnaid hakati ehitama alles 19. sajandil. Samal ajajärgul hakati reheahjude ehitamiseks kasutama ka põletatud telliseid, algselt küll kolde ehituseks, kuid hiljem ka välismüüritise ladumiseks. Algsed reheahjud laoti sideaineta, meenutades pigem kivikuhilat ja need olid tehtud kättesaadavatest materjalidest – raudkivist või paekivist. Külgmüüritis laoti sageli läbi hoone seina ja need tehti tagaseinas ning kambripoolsel küljel kõrgemad.
Kolde põhi laoti paekivist või tehti savist. Põrandast kõrgemal oleva põhja ja koldega reheahjusid ehitati ainult Kagu-Eestis, mujal oli kolde põhi toa põrandaga samal tasapinnal. Ahjulagi laoti poolviltustest piklikest kividest. 19. sajandil hakati reheahjude koldeid kinni ehitama võlvkaartega ja nende arv sõltus ahju suurusest, sageli kaks kuni kolm võlvi. Võlvkaartele laoti hoolikalt valitud raudkividest kivikuhil, mille alumised kivid, mis olid võlvide vahel, pidid olema piklikud ja toetama teisi kive. Neid kive nimetati tulepaanideks. Siit tuleb välja ka umbahju erinevus kerisega reheahjust: umbahjudel salvestav keris puudus ning keriseid hakati umbahjudele ehitama alates 19. sajandist.
Kerised püsisid lahtistena väga pikka aega ja neid hakati kinni ehitama alates 18. sajandist. Selleks kasutati kas suuremaid paeplaate või pikliku kujuga raudkive. Loode- ja Põhja-Eestis ehitati reheahjud hiljem kinni, kuna neis piirkondades kasutati rehetoa ahjusid ka saunana.
Suits väljus reheahjust koldeava või ahju esiküljes olevate avade kaudu ning mõnel juhul kasutati nende avade (võis olla mitu ava) sulgemiseks kivi (sai reguleerida tõmmet). Ahju ees olevate külgmüüride pikendamisega tekitati ahju koldeava ette lee ehk poollahtine tulease. Kummi ehitamine koldeava kohale võimaldas suitsu tõhusamalt korstnasse juhtida ja lee asendumisel pliidiga suunati ka pliidi suits läbi kummi korstnasse.
19. sajand tõi kaasa rohkelt muudatusi, sest siis hakati lee asemel pliite ehitama, algul keedupajaga ja hiljem ka keeduplaadiga. Kambrite kütmiseks hakati ehitama pliidiga köetavaid soemüüre, hakati kasutama siibreid ja seoses raudtee levimisega kasutati koldevõlvide asemel relsse.[3]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Reheahi |
